fbpx
Kommentaarid puuduvad

Pärnumaal leiutatud kiiking pakub parajalt närvikõdi

Pärnumaa päritolu kiiking on põnev ja eriskummaline spordiala, mille leiutas 1993. aastal täiesti juhuslikult suvepealinlane Ado Kosk. Tänaseks on arvestatav kogukond Saksamaal, Eestis tegeleb kiikumisega sadakond aktivisti.

Mis tunne on aiste vahel pea alaspidi rippuda ning langedes kaaluta olekut kogeda? Seda saab kirjeldada üksnes see, kes on adrenaliinirohket tegevust harrastanud.

Eesti kiikingut ja riigi esimest klubi veab neil päevil oma tiimiga Ants Tamme, kelle sõnutsi tõmbas koroonaaeg spordialale küll pidurit, ent nüüd on näha taas elavnemise märke.

Kui tugev on Pärnumaa kiikingu kogukond, palju on harrastajaid ja kuidas spordiala tekkis?

Meie spordile pani 1993. aastal aluse praegugi Pärnumaal elav Ado Kosk, kes ehitas kaks külakiiku, millel olid eri pikkusega aisad. Need olid puidust kiiged, millel võttis esimesed poognad Ado tuttav Tarmo Männigo, kes avastas, et ühe kiiguga – sellega, millel olid pikemad aisad – oli palju raskem kiikuda.

Siis tärkaski Adol mõte selgitada välja, kui pikkade aistega suudab inimene üle võlli minna. Arendustöö jätkuks valmis 1996. aastal esimene metallkonstruktsiooniga kiik, mille ta ise projekteeris ja disainis: sel sai võlli kõrgust tõsta ja aiste pikkustki muuta. Aasta hiljem toimusid Pärnus maailma esimesed võistlused ja sealt on kõik riburadapidi arenenud.

Ehki 2000. aastate alul oli Eestis kiikinguklubisid kuue ringis, kukkus organisatsioonide arv vahepeal paari peale. Nüüd oleme taas nina üles saanud, kuna klubisid on veidi enam. Neid koondab 1999. aastal loodud Eesti kiikingu liit, meie klubi – 1997. aastal moodustatud Vabariigi Võllimees – oli riigi esimene.

Võllimehe tiim hakkas ka võistlusi korraldama, neist viimane toimus maakonna meistrivõistluste näol alles novembris. Veame klubi kolmekesi: lisaks minule on juhatuses ka mu elukaaslane Mirjam Pedaja ning Ele Eespere. Minu kohustuseks on ka spordialaliidu juhtimine, lisaks korraldan kiikinguvarustust tootva Kiikest OÜ igapäevaelu.

Palju on räägitud koroonaviiruse kurjast mõjust eri spordialade arengule, kuidas käis keerulisel ajal kiikingu käsi?

Tugevalt on andnud tunda suviste ürituste läbiviimine, sest aega on nappinud ja harrastajaid on märksa vähemaks jäänud: tipphetkel käis meil toimetamas 35 inimest, kellest tänaseks on alles jäänud umbes pooled. Alul arvasin, et koroona mõju saab olema väiksem, kuid eksisin. Suuresti tuleb põhjuseid otsida talviste võistluste ära jäämisest, sest siseruumides ei lubatud tegutseda.

Näiteks ei toimunud eelmisel talvel saalis ühtki jõuproovi. Piirang mõjutas kindlasti suvist aktiivsust ja tulemusedki muutusid kesisemaks. Arvata võib, et inimesed leidsid endale uued hobid ja nende harjumused muutusid. Eesti on praegu klubide peale kokku ligemale sada harrastajat.

Mida teha selleks, et madalseisust välja ronida? Kuidas kiikudel aisad piltlikult öeldes taas pikemaks saada ja rahvas kohale meelitada?

Palju sõltub klubide juhtkondadest, kes peavad nägema vaeva uute harrastajate leidmisel. Tihtilugu jäävad arengud ka vahendite nappuse taha, sest kiikingu viljelemine nõuab ressursse. Saalide rendihinnad on praeguseks enam kui poole võrra tõusnud, see muudab väikese harrastajate arvuga spordialad haavatavamaks. Mõistagi puudutab finantseerimine kõiki spordialasid.

Oleme igakülgse toe eest väga tänulikud Eesti kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupile, Pärnumaa spordiliidule ja Pärnu linnavalitsusele. Ettevõtetest on läbi aastate õla alla pannud Pärnu kardikeskus, Pärnu laserpark, Kiikest ning Helle ja Heleni juuksuriäri.

Kas kiikingut on õnnestunud ka laia maailma eksportida?

Meil on klubid Tallinnas, Tartus ja Võrus. Varem oli ka Viljandis, ent seal tegevus hääbus. Näeme, et Eestis on kiiking kenasti laiali läinud. Kõige tugevam tuumik väljaspool Eestit on Saksamaal, sest igal suvel panevad sealsed eestvedajad kiigud üles. Paraku ei saanud sakslased Eestis koroonapiirangute tõttu võistelda ja meie neile koolitust anda. Ootan väga, et Saksamaal tekib sealse kiikingu assotsiatsiooni näol ühing, kes on tulevikus valmis ka mõõduvõtte korraldama.

Miks kiikingut proovima tulla ja kus seda harrastada saab?

Esmalt suunan huvilised alati kiiking.ee lehele, kus leiab nupukese „Kus kiikuda?“. Ehkki me regulaarseid treeninguid ei paku, annab kiikude omanikega proovimiseks aja kokku leppida. Kõrge rendihinna tõttu sisehallidesse me kiikesid püstitada pole jaksanud.

Kiiking on väga adrenaliinirohke spordiala: ülevalt alla tulles mõjub neljakordne raskuskiirendus, poole peal oled kaaluta olekus, pea alaspidi olles on jälle omamoodi põnev tunne. Kiikudes hakkab inimene mõistma, kuidas füüsika toimib ja milline on keha reaktsioon.

Ehkki klubid võtavad omavahel mõõtu, on meil väga tugev küünarnukitunne ja ühtehoidev kamp. Praegu käib elav arutelu, millal toimuvad järgmised võistlused. Midagi kindlalt veel lubada ei saa, ent ehk õnnestub märtsis teha taas maakonna sisemeistrivõistlused.

Kiikinguga profiiliga saab tutvuda Eesti spordiregistris siin, viimati toimunud võistluse tulemused leiab siin.


Vahur Mäe

SoundVoice OÜ
Papiniidu 35-34, 80022 Pärnu linn, Pärnu
E-post: info@soundvoice.ee
Telefon: +372 5660 8532

Kommenteeri